Drang nach Osten

Drang nach Osten (saksa keeles, tõlkes 'tung itta') on nimi, millega 19. sajandil hakati esialgu poola, vene ja prantsuse propagandas tähistama Saksamaa poliitilise ja kultuurilise mõju ning saksakeelse asustuse levikut Ida-Euroopas alates 12. sajandist.

Objektiivselt hinnates aga oli see osa migratsioonist ja rahvasterändeprotsessist.

Umbes 2000 aastat tagasi asustasid germaani hõimud suurt ala Ida-Euroopas, ulatudes kuni tänase Ukrainani. Klimaatiliste muutuste tõttu hakkasid indoeuroopa hõimud, kes olid pärit aladelt, mis on tänapäeva Jüütimaa, Schleswig-Holstein, piirkond ida pool Elbe jõge, tänapäeva Poola, liikuma läände üle Põhjamere tänapäeva Ida-Inglismaale ja Kagu-Šotimaale. Saksid, kes pärinesid Saksimaalt, mida nüüd tuntakse Alam-Saksimaana, jüütid ja anglid (asusid Schleswig-Holsteini kirdeosas) surusid välja keltid, kes olid varem asustanud Inglismaa, asendades nende keele, tuues kaasa Briti saartele oma põhjagermaani keeled. umbes aastatel 450–500 pKr lahkusid germaani hõimud kõige idapoolsematelt asustusalaldelt.

Umbes 700–800 aastat pKr jõudsid slaavi hõimud nüüd juba asustamata alale, mis ulatus kuni tänapäevase Kielini. Ida-Holstein ja Alam-Saksimaa kirdeosa asustati ja muutusid slaavlaste või "veneedide" maaks, kus kasutati slaavi kohanimesid. Osaliselt slaavlaste asulaid ja slaavlaste (veneedi keel säilis Alam-Saksimaal (Wendlandi piirkond Elbe jõe keskjooksul) kuni 19. sajandi alguseni, samuti Põhja-Brandenburgis ja Lõuna-Saksimaal, kuhu asusid elama sorbid, on sorbi keel veelgi elus.

Samal ajal toimus ka teistesse keelterühmadesse kuuluvate rahvaste liikumine läänesuunal: soome-ugri etnilised grupid hargnesid, osa jäi elama tänase Ungari kohale, osa liikus Läänemere idapiirkondadesse tänapäeva Soome ja Eestimaa. Balti hõimud asustasid ala, mis jääb Läänemerest lõuna poole.

Kuni umbes 1000. aastani pKr kulges slaavlaste ja germaanlaste asuala piir laias laastus mööda joont Kiel (Läänemere ääres) – Triest (Aadria mere kaldal). Slaavlaste ja germaanlaste asualasid lahutas Elbe jõgi, mis oli ka lõunapiiriks põhjamaisele skandinaavia kultuurile, kus selle ajal oli veel ühine keel. Selline asualade piir püsis ligi pool tuhat aastat, kui kuni selle ajani olid slaavlased olnud need, kes liikusid ja seda lääne ning ka põhja suunas soome-ugri rahvaste elualade suunas, siis 12. sajandil olukord muutus, ida poole hakkasid liikuma sakslased. Seda liikumist ja elualade laienemisprotsessi on nimetatud nii Idaasustuseks (Ostsiedlung) kui ka Drang nach Osteniks ('tungiks itta').

Liikudes ida poole, sattusid Saksa-Rooma riigi idaosas elavad sakslased territooriumile, kus viimastel sajanditel olid elanud slaavlased. Laienemisprotsess algas praeguse Saksamaa Liitvabariigi Schleswig-Holsteini liidumaa idaosast, kus paiknesid lääneslaavlaste läänepoolseimad hõimud. Laienemine ja edasiliikumine toimis assimileerimisprotsessina, mis toimus ka põhja pool idaslaavlaste ja soomeugrilaste vahel, ainult et seal olid assimileerijateks idaslaavlased.